Privaatkeele argument

Privaatkeele argumendi eesmärgiks on näidata, et ei saa olla keelt, mida räägib ainult üks inimene, mis on oma olemuselt privaatne ja mida põhimõtteliselt mitte keegi peale kõneleja ei saa mõista. Privaatkeele argument on oluline aruteludes keelereeglite, keelelise tähenduse, biheiviorismi, solipsismi ja fenomenalismi üle.

Argument on tihedalt seotud Ludwig Wittgensteini "Filosoofiliste uurimustega", selle struktuur on vaieldav. Üldiselt arvatakse, et argumendi põhiosa on esitatud fragmentides 246–255, 256–258, 265, 281–282, 293, 296–299, 304–309 ja 315.

Wittgensteini järgi on privaatkeelel kaks olulist tunnust. Esiteks osutab see ainult kõneleja sisekogemusele ehk sellele, mida ainult kõneleja võib teada, tema privaatsetele aistingutele. See on keel, milles inimene võib kirja panna või kõnes väljendada oma sisekogemusi omaenda privaatseks kasutamiseks. Selle keele üksikud sõnad osutaksid sellele, mida ainult see inimene võib teada, tema vahetule privaatsele kogemusele. Seega ükski teine inimene ei mõista seda keelt.

Wittgensteini privaatkeele argumendi võib laias laastuks jagada kaheks küsimuseks: kas kogemus on privaatne, ja kas tähendus saab olla privaatne.